Titega pulmas

Kui eelmise aasta novembris olin just beebit ootama jäänud, siis saime ka varsti teada et ühed meie parimad sõbrad liidavad oma kümneaastase kooselu. Hakkas kohe peas ketrama et nuu septembriks on beebi vaid pooleteist kuune ja oh kudas me ikka läheme. Planeerisime siis kodus kõik ära. Kuna Karolin rinda enam ei saanud ja vaid Aptamili peal, keetsin veed ja jahutasin, kogusin kotti kõik mis vajalik, vanker autosse ja riideid tagavaraks ikka kõvasti.

Ootame issit koju

Kuna pidu peeti kahes erinevas kohas, siis muret tegi enim vankrist turvatooli ja tagasi väntsutamine. Kõik oli hästi, tita sõi kõhu täis ja terve registreerimise aja kõigutasin teda vankris edasi tagasi. Helistasin veel hommikul peiule, et kus siis peetakse- mis titale selga tuleb panna. Vasja oli lõunani tööl ning enne seda jõudsin veel beebit vannitada. Panime riidesse ning ootasime ärasõitu. Õnneks magas ta terve tee linna.
Peopaika sõites ärkas ta vaid kui autorongi peatati, siis kõigutasin turvatooli käsitsi, et ta veel nii vara ei ärkaks.
Enamus ajast ikkagi leidis ta koha issi süles- nii söömise ajal kui ka niisama ringi tatsates. Pruutpaar käis ikka vaatamas kas meil kõik hästi. No meil oli super. Ka siis kui bänd mängima hakkas ja kogu jutu mulin valjemaks läks, beeps rahulikult tudus.
Kahjuks me torti sööma ei saanud jääda ning ka selleks hetkeks olime ise ka väsinud.