2 päev
Ärkasime hommikul kella 6 paiku kui ämmaemand mind vaatama tuli. Tema vahetus lõppes kahe tunni pärast ning tahtis mind veel näha enne minekut. Siis tuli ka naistearst. Poole seitsmest siis pisteti pool tabletti keele alla ja saadeti sünnituseelsesse osakonda. Seal ootas mind taaskord üks uus ämmakas (see sama kes haigla tuuri tegi). Meile anti palat nr 13, kohe söögikoha kõrval. Pandi ka kanüül, et antibiootikume manustama hakata.
 |
| Vot see oli mul küljes 5 päeva. |
 |
| Vasja sai lõpuks "päris" voodisse |
Kuskil tund peale tabletti hakkasin tundma esimesi valusid. Need olid väga nõrgad ja pika aja tagant. Kuna palatis KTG masinat polnud, siis saadeti mind oma rihmadega igale poole mujale. Ja alati unustati mind siis sinna fucking tuppa. Poleks olnud hullu, kui mul oleks olnud võimalus kellegagi rääkida, aga 10-12 min asemel 20 minutit vahtisin ühte ja sama ajakirja, mis oli voodi kõrval.
Kuna ma selleni ei ulatunud, siis lugesin kaanel olevaid pealkirju- kordi ja kordi, vahtisin seina, siis masinat ja jälle ajakirja. Vahepeal tita liigutas niipalju, et masin ei lugenud miskit välja ja kui arst tagasi tuli, siis sättis taaskord ja ootasime veel. Ühe korra sai Vasja isegi minuga kaasa tulla ja tegi video ka sellest.
Õnneks filmis ta ainult masinal tuksumist ja mitte mind nägu punane peas valusid kannatamas.
Hommikul kui KTG-st jälle tagasi tulin, siis oli meie tuppa teise voodisse toodud üks noor naisterahvas- 36nd rase ja epilepsia hooga. Saatsin Vasja toast välja, sest rikub ju teise naise privaatsust. Kuid asja tegi hulluks see, et mingi hetk tuiskasid uksest sisse selle naise pool suguvõsa, kes absoluutselt ei hoolinud miskist. 2 meesterahvast( isa ja mees) ja ema muudkui mulisesid ja vaidlesid, samal hetkel kui mul juba korralikud emaka kokkutõmbed olid. No mina seal valutasin ja uudishimust kuulasin, mis nemad siis räägivad seal.
Probleem tekkis ikkagi sellest, et nad ei austanud teiste haiglas olevate inimeste privaatsust, ning tõstsid ka häält arstide suhtes. Lõpuks suudeti tood naisterahvast nii palju veenda, et ta sunniks nad lahkuma. Mina käisin muudkui vetsu vahet lappe vahetamas ja kui lõpuks oli rahu ja vaikus, siis rikkus ära minu une see ,et kui see naine magama jäi, kajas kogu palatis kõrvu lukustav norskamine.
Ja nii ma siis läksin koridorisse Vasja juurde, et ta saaks mulle toeks olla. Tema magas koridoris pisikesel nahk kattega pingil, mis oli ülimalt ebamugav. Lõuna söömise ajal panin vahepeal lusika tagasi lauale, et tuhu ajal mitte suppi sülle valada endale. Vasja istus üle laua, vesistas. Me polnud kumbki korralikult söönud hommikust saadik. No ma siis jätsin lõpu talle. Ka talle toodi pärast suppi juurde. Tuhud käisid 4-11 minutilise vahega- hästi ebaühtlaselt. Tuhu pikkust sai mõõta vaid sekundites.
Nii me siis istusime seal, vaatasime liikuvaid arste ja mööda jalutavaid külalisi, kes olid tulnud sünnitusjärgsesse osakonda beebisid vaatama. Vasja käis vahepeal allkorrusel R-kioskis vett ostmas ja tõi miskit magusat (kamatahvli).
Ämmakas käis ikka küsimas kuidas meil läheb ja lõpuks siis palus Vasjal hakata tuhude vahesid ja kestvusi mõõtma.
Möödus tunde, tukkusime mõlemad ja üritasime kuidagi mõnusalt olla. Ja järsku tuli ämmaemand, kes küsis kas me juba perepalatit ei taha, siis meil vähemalt koht kus paikselt olla. Vastus oli jaatav ja Vasja oli nõus kohe minema, et ära kõik maksta. Kolisime oma kodinatega siis sinna palati ja oh kui mõnus. Viskasime siis kohe siruli ja nautisime natike seda vaikset olemist. Käisin veel vahepeal KTG küljes ja taaskord unustati mind.
 |
| tuba nr 12 |
Oh jumal aitäh et selline asi olemas on. Kuna anestesioloog oli operatsioonil ja uut välja kutsuda polnud võimalik tol hetkel, tehti mulle valuaigistav süst ning jäime arsti ootama. Suikusin mõnusasse unne vahepeal.
No comments:
Post a Comment