Oi, ma vist pissisin täis ennast...

1 päev

29.juuli algas nagu iga teine päev.
Hommikul üles, Vasja tööle ja mina lebotasin voodis. Oli reede ning esialgsete plaanide järgi sättisin oma päeva nii et lõunast käin Lihulas ning toon sõbrannale sünnipäevaks lilled ning šokolaadikarbi. Kuna laupäeval pidime hakkama kuuri ehitama, helistasin veel tagasitulles Vasjale et kas ostan talle poest kruve ka või on tal kodus miskit juba olemas.

Käisin veel apteegist läbi ning ostsin 2 karpi Renniet, sest seda kulus mul pea igapäevaselt üsnagi palju. Hirmsad asjad on need kõrvetised ikka. Tagasi tulles Lihulast kohe koju ei läinud. Käisin vanemate juures ning isegi ei mäleta enam mis seal tegin. Mäletan vaid, et mingil hetkel hakkas mul kiire sest šokolaad ju sulas autos. Viisin kingituse ära ning sõbranna veel naljatas, et täna oleks jube vahva kui tita kätte saaks- tema sünnipäevaks ju ikkagi. Naersin veel et onjah imelik tunne täna aga arvatavasti palavus hakkab natuke pahasti mõjuma ning lähen koju heidan pikali.

KTG 40+0

Tegin õhtuks söögi valmis ja jäin Vasjat ootama. Tema oli just lõpetanud söömise kui läks tualetti ning peale seda duši alla. Istun mina siis laua taga ja söön kui järsku tunnen ,et oh kurat kas kusin täis end just. See ei tulnud mulle erilise ohumärgina sest nagu ikka, on ka seda varem nüüd rasedana juhtunud. Tõusin püsti ja jälle, niriseb. Siis tabas mind kerge paanikahoog. Jooksin magamistuppa ja tõmbasin püksid maha. Jah, nirisebki mööda säärt alla. Haarasin kähku ettejuhtuva saunalina ja surusin jalge vahele. Kuidagi kooserdades läksin vetsu, ning samal ajal kui Vasja veel potil istus, võtsin wc paberit ning kontrollisin et mis värvi vesi tuleb. Läbipaistev. Ok. Vist hakkas miskit toimuma- terendas mul peas.

Kuna nädala alguses käisin veel Pärnus kontrollis ning KTG masina all, siis uue ämmaka sõnad muudkui keerlesid peas. Kui veed tulevad ja selged, siis ootad. Noo me siis ootasime. Istusin voodis, rätik jalgevahel, vaatasin Castle’t ning närisin sihvkasid. Kell muudkui tiksus, ning kui valud isegi märku ei andnud, saatsin sõnumi oma ämmakale.

To: Natalja

Fri, 29 Jul, 21:07

Subject: Tere. Hakkab vist viimaks midagi toimuma. Veed jooksevad poole kuuest saadik aga valusid veel pole ja veed selged- kergelt roosakad. Haiglasse vist pole enne mõtet minna kui valud. Anni

Mõni minut hiljem juba tuli sõnum vastu.

From: Natalja

Tere. Tore uudis. Mõnel valud ei hakkagi. Sa ju tegelikult ei tea kuidas laps ennast tunneb. Ma soovitan ikkagi hakata haigla poole liikuma. Ilusat sünnitust sulle.

Vot nüüd siis hakkas kiire meil. Haigla kott oli koos mul juba 2 nädalat ning ka turvatooli juba tõstsime autosse. Viskasime kotti veel mõne asja (telefonilaadja ja dokumendid) ning asusime teele. Kiiret ju tegelikult polnud- kuid juba õuest ära sõites tegin natuke kurja häält Vasja suhtes. Panin endal turvavööd kinni kui veepahvakas tuli ning ma liikumatult istusma jäin. Vasja küsis: “Mis juhtus?” Ma vastu kohe automaatselt: “et sõida nüüd!” Kui Vatlamäelt üles keerasime, siis surus Vasja ikka gaasi ka natuke rohkem, mille peale ma pahandasin kohe et ega meil nii kiire ka ei ole. Ta vist solvus ka natuke, sest terve tee enamus ajast oli ta ikkagi vait.

Vett jooksis terve tee linna. Käterätt jalge vahel nüüd juba ei imenud midagi enda sisse enam. Ning kui haigla juurde jõudes autost välja astusin siis hakkas üha enam vett jooksma. Surusin jalad risti ja ega olgem ausad sellest miskit kasu polnud. Nüüdseks oli auto iste märg- rääkimata mu riietest. EMOsse sisse kõndides, vist nõjatusin Vasjale, sest isegi ilma valudeta, kõndida oli ikka ilgelt imelik. Sees jäin kohe vaatama, et valvelaua taga pole kedagi. Nüüdseks oli kell juba kuskil 22 ringis, ning siis ma seal seisin, jalad ristis, vaatasin pinkidel istuvaid inimesi. Ja nii ma ootasin, tatsates ühelt jalalt teisele, vaadates iga sekundi tagant kella, et pagan, kas keegi üldse tuleb. Lõppude lõpuks siis ilmus ikkagi keegi kohale. ID kaart näppus viskasin selle luugist sisse ja ütlesin, hakkan varsti sünnitama. Endal ju vaid veed jooksid kuid ärevus oli suur ning kui oli sisse trükkinud seal värki, kutsus mind kaasa.

Ma ei tea kui loll ma ikka olin, aga terve aeg mõtlesin et pean ju visiiditasu ka maksma. Jessus, mis aju.

Sõitsime üles liftiga, küsis veel mu käest et kas saan ikka ise kõndida, korrutasin et ikka, ikka. Neljandale korrusele pole eriti pikk tee aga suutsime veel selle preiliga jutustada.

Üleval kutsuti kohe valve ämmaemand ning kui ma haiglatuuril käisin, siis teadsin põhimõtteliselt, kuhu ruumi lähen, kust saab kuhu ja kuidas. Pandi külge kohe KTG ja vaadati avatust. Polnudki midagi- kui surus natuke, siis ikka oli miskit. Tegi veel pulgaga testi et kas ikka pole piss. Ei olnud. Täitsime paberid ja anti mulle lipik ümber käe, et ikka oma nime ära ei unustaks.

Asjad panime ooteruumis- läbivaatusruumis kappi ja saime sünnitustuppa nr 3. Vasjat tagasi koju ei saadetud sest olime liiga kaugelt ja kell ka juba palju. Mina sain selga omale selle hullult avara kitli ja ronisin voodisse. Vasjale toodi linad ja padi ning tema veetis oma esimese öö kotttoolides magades. Tal on isegi pilt oma pesast tol öösel, ning loll oli et selle oma poiste messengeri chati pani, sest peale seda hakkas öösel juba sõnumi pommimisi tulema.

See väike murumuna oli valmis sündima

Tol ööl oli raske magama jääda. Käisin iga natukese aja tagant vetsus, istusin telefoniga netis ning kuulasime kuidas kõrval tubades uutati-aatati. Kui alguses arvasime et kellegil sündisid kaksikud, siis hiljem ämmakas ütles, et üks alustas ja teine naine järgmises toas samuti “poegis”. Sõna otseses mõttes ikka lõugas hästi. Tol ööl mind rohkem kontollima ei tuldud. Öeldi vaid, et kui miskit toimuma hakkab, siis äkki Vasja läheb kutsuma.

Vot, ja ma ei mäleta et ma olekski tol ööl maganud, aga väsinud ma ka polnud järgmisel päeval.

Vasja pesa