Kaisubeebi

Nagu ämmaemand juba haiglas rääkis, siis kõigist lastest kasvavad kaisubeebid. No ma olin alguses arvamusel, et laps peaks magama ikka oma voodis pisikesest peale, kuid see muutus peagi, sest no kuidagi ei õnnestunud teda sinna magama saada. Ei tea kas asi oli madratsis, voodi asukohas või milleski muus (läheduses) aga kõige magusam uni tuli ikkagi kaisus.
Nüüd mitu kuud hiljem, kui plika kohe neljakuune, magab ta mul siiani öösel kaisus. Kuigi ma kardan, et võin keerata talle otsa. Päeval magab ta siiski oma voodis või meie voodil.
Nüüd mõni nädal tagasi õppis Karolin ära meelega keeramise. Muidu ta niisama nikerdas, kuni ennast üht või teistpidi külili viskas. Ta nii mobiilne, et üksi teda kuskile kõrgemale jätta ei saa, sest tuleb kuidagi viisi ikka üle ääre. Põrandal meeldib talle puzzle matil aerutada (tänud Jaana Saunale selle eest!).
Ja ta ka juba roomab. Pigem künnab nagu maad oma peaga, aga kui jalad kõhu alla tõmbab ja natuke edasi lükkab, siis liigub edasi küll.
Üllatus on öösel suur, kui beebit enam kaisus ei ole. Vaatad ringi ja juba oma voodis. Kuna beebivoodi meie voodi kõrval, siis piisab paarist korrast aerutamisest kui juba enda pesas on.
Teine kord avastad poole öö pealt, et miski endal näos- lapse varbad. Nägu Vasja pool ja mammud mul suus. Öösel tõused ikka paar korda, et teda sättida, sest kuidagi suudab ta ikka end sellisesse asendisse panna, mis mulle ei istu. Nägu madratsis- issand ta ju lämbub ära niimoodi- kardan kõige enam. Aga muretsen üle, sest hetk hiljem keerab ta pea küljele ja magab edasi.

Soovitusi:
1. Kui võtad beebi kaissu, pead olema 100% kindel, et sa öösel talle peale ei keera või teda voodist välja ei lükka.
2. Pead jälgima, et oma tekki kaelani ei tõmba, kattes sellega lapse, ning suurendad lämbumisohtu. Pane omale pidšaama selja, et sul ei hakkaks öösel väga külm ja tarvidust end tekkiga ülemäära katta.
3. Kui sa näed, et su kallim rapsib öösel kõrval (vehib käte ja tekiga unes), ära pane last omavahele.
4. Ole valmis selleks, et võid mõne öö magada vaid ühes asendis, ja hommikul kondid-lihased valutavad.
5. Sinu kaisus magades ära pane lapsele ülemäära riideid selga- õhukesest bodyst piisab. Sinu kehasoojus ning tekk on piisav, et tal on soe.
6. Beebivoodi oma voodi kõrvale, et kas siis peale öist toitmist, kui ta nüüd ilusti kohe magama jääb, saad ta sinna panna ja väldid ka lapse rullumist üle voodi ääre.

Need on minu soovitused, ehk on nendest kasu ka kellegile teisele.

Mõned lapsed magavad sünnist saadik meelsasti oma voodis, kuid kui ei, ei ole sellest hullu,, et ta oma kaissu magama võtad. Laps tahab lähedust, armastust ning hoolt, ning kui see tähendab, et sa magad öösel vankumatult vaid ühes asendis, kramplikult- et mitte teda lömastada, siis nii peab.

Mida kõike vaja?

Enne Karolini sündi olin koju varunud vaid mõned asjad. Osta tuli vähe ning palju asju saime teistelt laenuks. Haigla kotti pakkisin koju toomiseks riided neiule (selga läks vaid body, sest ostetud kaunis mütsike otsustus liiga väikeseks), omale riideid, Vasjale miskit ning tualettitarbed (millest puudu jäi hambaharjad ja pasta). Appi kuidas tundsin puudust hammaste pesemisest kõik need esimesed kolm päeva.
Ostsime Rimist paki pisikesi mähkmeid (Libero Newborn nr1 ja paki niiskeid salvrätte). Riideid miskeid juurde väga ei ostnud ning ka vett (1 pudel) sai liiga vähe ostetud.
Mais kui laekus dekreediraha, olin kohe valmis tegema suuremad kulutused beebi tulekuks. Mul oli kindel siht osta uus vanker ning turvahäll. Otsisime ja otsisime kuid mis mulle ei meeldinud, lihtsalt ei tahtnud. Hakkasime läbi kammima ka blogisid, ajalehti ning turge. Lõpuks siis facebookis kasutatud asjade müügi lehel pandi müüki juba nädal enne üks Emmaljunga vanker. Ülinunnu ning eriti odav. Kasutatud kuid kaasa sai kõik mis vajalik. Tegin natuke järelpärimist ning selgus, et kui kohe minna siis, oleme uued omanikud.

Helistasin kohe Vasjale, kes tol hetkel polnud kodus ning rääkisin, et marss koju, hakkame Rapla sõitma. Südasuvi, õues veel valge, panime riidesse ning asusime õhtul kella 9 paiku  minema. 10st olime kohal ning polnud vaja palju vankrit uurida, kui mina juba sellesse armusin. Hoolimata kulunud ja natuke loperdavatest ratastest, oli see just see mida tahtsin. 150 eurot- ülihea tehing. Pakuti ka oma vähekasutatud turvahälli (20 euri, Ferrari oma), ning Vasja tahtis ka seda koheselt.

Võrevoodi saime õelt, mis vanemate koju oli saand osta Kaspari sünnil. Kuna see oli natuke inetut lillat värvi, mis meie magamistoa värviskeemiga kokku ei läinud, lihvisin ning värvisime selle tumepruuniks. Voodimadratsi saime samuti Katalt ning see oli praktiliselt uus ning Soomest ostetud.
Voodile juurde ise ostsin pehmenduse-teki komplekti, mis mulle ülilt meeldis. Tellitud lehelt NaguUus.ee.

Beebicenteri lehelt tellisin kaisulapi ning lutiketi, viimane siiski veel kasutust ei ole leidnud ning nõiun igapäev enda kallal, et muudkui kaotan lutte. Kõige naljakam on ikkagi see, et Selverist ostetud MAM lutid on ööseks mõeldud ning helendavad öösel ning kuna tehtud läbipaistvast plastikust, siis sulanduvad nad alati meie voodi voodipesuga ühte. Lingi leiab kaisulapile SIIT ning lutiketile SIIT.

Ja mida issi arvas?

1) Sünnitus on üks tore asi.. Need kes kardavad nabanööri läbi lõigata- see kõige väiksem mure.
2) Haigla- normaalne puhkus.
3) Arstid normaalsed.
4) Mina- nutsid.
3) Laps- vägev. Oma laps on.

Titega pulmas

Kui eelmise aasta novembris olin just beebit ootama jäänud, siis saime ka varsti teada et ühed meie parimad sõbrad liidavad oma kümneaastase kooselu. Hakkas kohe peas ketrama et nuu septembriks on beebi vaid pooleteist kuune ja oh kudas me ikka läheme. Planeerisime siis kodus kõik ära. Kuna Karolin rinda enam ei saanud ja vaid Aptamili peal, keetsin veed ja jahutasin, kogusin kotti kõik mis vajalik, vanker autosse ja riideid tagavaraks ikka kõvasti.

Ootame issit koju

Kuna pidu peeti kahes erinevas kohas, siis muret tegi enim vankrist turvatooli ja tagasi väntsutamine. Kõik oli hästi, tita sõi kõhu täis ja terve registreerimise aja kõigutasin teda vankris edasi tagasi. Helistasin veel hommikul peiule, et kus siis peetakse- mis titale selga tuleb panna. Vasja oli lõunani tööl ning enne seda jõudsin veel beebit vannitada. Panime riidesse ning ootasime ärasõitu. Õnneks magas ta terve tee linna.
Peopaika sõites ärkas ta vaid kui autorongi peatati, siis kõigutasin turvatooli käsitsi, et ta veel nii vara ei ärkaks.
Enamus ajast ikkagi leidis ta koha issi süles- nii söömise ajal kui ka niisama ringi tatsates. Pruutpaar käis ikka vaatamas kas meil kõik hästi. No meil oli super. Ka siis kui bänd mängima hakkas ja kogu jutu mulin valjemaks läks, beeps rahulikult tudus.
Kahjuks me torti sööma ei saanud jääda ning ka selleks hetkeks olime ise ka väsinud.

Tissi otsas

Mida teha siis kui laps ei oska imeda? Kui ta vaid ammuli suu ootab tissi suhu aga suud kinni ei nõustu panema, rääkimata imemisest. Peale sünnitust pannakse laps sööma aga meil kujunes see vägagi keeruliseks, sest preili ei tahtnud kuidagi vedu võtta. Meil kulus kordi ja kordi, enne kui ta lõpuks kõhu täis sai.
Lugesin kuskilt, et mõni laps ei oskagi imeda. Kuigi ema ihus tal ju pidevalt pöial suus, siis minu rind tundus talle vastuvõetamatu. Lame nibu ning suur ja raske rind tegid asja raskeks. Ämmaemandad proovisid ning nende õpetuste järgi tundus, et mul peaks olema kolm kätt et siis kuidagi asi toimima saada. Lõppude lõpuks saime asja käima kui kasutusele võtsime nibukaitse. Mõeldud katkistele ja valutavatele "nisadele", saime meie tekitada talle  parema võimaluse haaramiseks. Haigla poolt kasutada antud Medela nibukaitsme andsime neile järgmisel päeval tagasi, kui Vasja käis ja ostis meile apteegist omad.

Medela nibukaitsmed

Kogu lõbu aga sellega ei lõppenud. Haiglast tulema hakates toitsin lapsel kõhu täis. Koju jõudes samuti kõik tundus toimivat ja õhtul enne magama minekut hakkas trall pihta. No ei sobinud lapsele enam miski. Nibukaitsmega toitmine enam ei toiminud ning laps nuttis näljast. Olime ise nii ähmi täis, et enam ei suuda mäletada, kuidas ma teda enne üritasin toita, aga mingist hetkest hakkasin lusika peale piima pigistama ja nii teda toitma. Kuna tema kõtu veel nii väike, piisas mõnest lusika täiest et magu täis oleks.
Ja siis hakkas mõjuma kodu (tema jaoks võõras koht). Nuttis ja nuttis, magama ei jäänud ei kaisus ega oma voodis. Tammusime Vasjaga korda mööda, laps süles, mööda tube. Magamatus võtmas võimu tekkis juba tunne alla anda. Nutsin lõpuks ka ise, kuid võtsin kogu jõu kokku ning saime kuidagi lapse maha rahustatud. Magama saime hommikul nelja paiku ning kui 9st ärkasime, sööstis Vasja kohe Lihula et rinnapump ja lapsele rinnapiimaasendajat osta.

Rinnapiimaasendaja

Nii me siis elasime järgnevad pea 2 kuud. Pumpasin iga mõne tunni tagant piima, andsime pulbritoitu lisaks ning lootsime parimat.
Mingist hetkest hakkas minu piim lapsele gaase tekitama, ning kui proovisin ära jätta, oli kõik korras, Kuna minu kõht peale sünnitust enam läbi ei käinud, mõjus see lapsele samuti. Andsime siis lõpuks kord päevas, kuid ka siis piinles laps gaaside käes. Ei aidanud soe vann ega gaasirohi. Lõpuks lõpetasin pumpamise.
Jõudsin ka vahepeal omale uue rinnapumba osta (Tommee Tippii), mis oli küllaltki kallis. Nüüd seisab puhta muidu ning kui kellegil vaja, andke teada. Annan poolmuidu. Tommee Tippee rinnapump

Rinnapiim on lapsele parim. Ta saab oma vajalikud ained kõik sealt, ning ka antikehad. Kuid kui lapsele anda ei saa või mingil muul põhjusel( rinnapiima vähesus, või üldse mitte), ei ole hullu ka rpa-st, sest laps vajab kasvamiseks toitu.

Karolin on kõigele hoolimata ilusasti kosunud. Ei ole kimbutanud tõsised haigused ning gaase on väga vähe.

Magusa une pesa

Mõningaid nädalad tagasi avastasin, et magamistoa nurka oli kogunenud hirmus suur meri kingikotte, milles kõike head ja parimat. Enamus leidis endale koha ja kasutuse koheselt.

Näiteks: Ave ja Aleksander kinkisid meie tibule magamispesa "Sleepyhead". Tavapoest leida on teda raske ning veel rase olles ma isegi ei mõelnud sellele. Haiglas tibu magas taolises pehmes voodikeses ning koju jõudes tekkis koheselt muretseda miskit sarnast. Möödus vaid nädalake ning oligi olemas,
See uhke pesa leidis koha titavoodis, kus tibu magas päeval ning öösel tõstsime endi vahele suurde voodisse.

Kahekuune beebi mahub veel vaevu selili magama

Siin siis Amazoni link, kust võimalik see armas asi endale tellida:
https://www.amazon.co.uk/Sleepyhead-Deluxe

Meil käis külaisi..

Kui esimesed külalised tulid titat vaatama, kui beebi oli vaid loetud tunnid vana, siis järgmisel 2 nädalal oli meil väga palju külastajaid, kes tahtsid seda tutnoid beebit vaadata ja nuusutada.

Tädi Mari

Petra ja onu Ivani kingitud voodikarussell

Onu süles

Ave ja Aleksander 8.08.2016

Tädi Linda meisterdatud hiirepreili

Lõpp on ligi

Mingist hetkest täitus terve ruum arstidest: ämmaemand, tema abiline, naistearst ja lastearst. Keegi tuli veel juurde aga nii tähelepanelikult ei jõudnud ma enam ringi vaadata. Laud sätiti ümber- tõsteti siit ja sealt, volditi voodit ja pandi need jalatoed. Vasja hoidis oma kätt mu kaela taga, et ma valuhoos pead kuklasse ei ajaks ning ise haarasin mõlemast põlvest.

Arst siis seletas ära kuidas pressida tuleb: hingad tugevalt kopsud õhtu täis ja pressid. Kolm korda korraga ja siis puhkad. Aga seda tuli teha kõike pressi ajal, mida ma enam ei tundnud. No ma siis jätkasin siis kui arst nägi masina pealt et emakas tõmbab ju kokku. Kui ma nüüd hakkan lugema mitu korda ma pressisin, enam meelde ei tule. No kuskil kolm partiid tegin ikka ära. Enne lõppu käskis puhata ja mitte pressida. No ma siis üritasin puhata ja soovitusele jalad alla lasta lõdvaks- ma ei suutnud.

Kell oli 13.11 kui viimase tugeva pressiga plika kõhu peale sain. Ma olin tol hetkel nii šokis, et ei osanud nutta ega naerda. Vaatasin teda suure imestusega ja armusid meeletult.

Vasja nuttis kõrval niiet vihma sadas mulle kaela. Siis tegi  ta ka esimese pildi- 6 minutit peale tibu sündi.

Peale seda oli kadunud kogu valu ning ammugi unustatud. Ämmaemand tegi presside vahepeal alla tuimestussüste, sest oli vist juba näha et hakkab rebenema. Ja siis kui beebi mul kõhu peal, hakati mind õmblema- 16 pistet. Õnneks polnud kahjustused väga rängad ja need õmblused olid rohkem parandustööd välispidiselt.

2 tundi me siis olime veel seal toas. Üritasime titat tissi otsa saada, Vasja sõi oma lõunat ja arstid siis hooldasid mind natuke. Kella kolme paiku viidi mind ratastoolis perepalati. Vasja tassis söögi kandikuid ja ämmaemand tuli lapsega. Ja siis sain ka mina viimaks süüa.

Vahepeal helistasid mulle juba ema ja isa, kui ma polnud veel sünnituslaua pealt mahagi saanud ning asusid nemad teele.

Issi oma vastsündinud tütrega

PS! Kindlasti olen jätnud palju asju kirja panemata. Kuid kui need meenuvad täiendan koheselt postitust.

Aheldatud masina külge

3 päev

No kolmandaks päevaks pean seda kuidas mu öö algas ja mitte hommikul ärkamist. Ärkasin siis öösel kella kahe paiku selle peale, et tuled pandi palatis kõik põlema ja ere-ere haigla valgus tõi mu koheselt ärkvele. Operatsioon oli lõppenud, anestesioloog koos abilise ja suure kandikuga olid kohal. Kõige pealt anti mulle paber, kus tuli anda allkiri toimingu läbiviimiseks. Panin jah-id ära ja kribasin kiirelt oma allkirja ka alla.

KTG- KARDIOTOKOGRAAF

Vasja saadeti toast välja ja mul paluti külili keerata. Selg pesti puhtaks desinfitseerima vahendiga, mille lõhn ei lähe mul kunagi meelest. Kleebiti kaitseriie ( no see millel see auk juba sees on- nagu filmides). Keerasin end kerra, lõug vastu rinda ja põlved nii sügavale kõhu alla kui võimalik.

Hoiatav lause, et see esimene torge teeb nüüd haiget oli päris vähe öeldud. Kuid see tuimestus hakkas jube kiirelt mõjuma ja seda toru sisse ajamist lülide vahele eriti ei tundnudki. Pigem oli selline mega ebamugav tunne.Voolik kleebiti kehakülge ja üle ühe õla masina külge.

Peale seda polnud enam miskit tunnet- ei seljavalu ega tuhusid (kuigi need ju salamisi toimusid edasi).

Magasin siis kuskil 4 tundi ja kui ärkasin, siis ei olnud mul enam tunnet ühes jalas. See vähe öeldud, olin ju terve öö põhimõtteliselt ühe külje peal maganud ja kõik oli nii tuim. Ja siis hakkas mulle muret tekitama üks hommikune rituaal- ma olen aheldatud masina külge. Soolalahus, epiduural ja minu mäletamist mööda oli ka sel hetkel juba mu küljes ka lapse südamelööke mõõtev andur, mis paigaldati talle pähe. KTG ei saanud enam andmeid kätte, sest laps vajus nii alla.

Ja siis aeti mind püsti. Täielik tasakaalupuudus, võimatus korralikult seista ja nii ma siis üritasin pissida siibrisse. Vasja hoidis mind kinni, et ma ära ei vajuks kuidagi. Vot hakkas ikka häbi. Ja seda juhtus kaks korda.

Kella 8st vahetus taaskord ämmaemand, ning valvesse tuli Heivi Kiviselg. Üks noor ja väga kaunis naisterahvas, kes pealt näha tundus kange ja kindla käega. Kuna tuhud olid ebaühtlase pikkusega, siis vahetati ravimit. Lükati tilk (oksütotsiin) järgi ja vot siis hakkas trall pihta.

Mul ei ole kunagi veel nii valus olnud, kui tookord. Vasja lasi oma kätt pigistada aga ma mõtlesin terve aeg, et ega ma ju ka talle haiget ei taha teha. Uutasin ja aatasin seal ikka pikalt. Vahepeal kui tuli pikem tuhude vahe sisse, puhkesin lausnutma. No ikka kontrollimatult. Tundsin vaid, kuidas Vasja puges mu kõrvale voodisse ja üritas lohutada.

Heivi Kiviselg

Huuled jooksid juba verd sellest kuivast õhtust, ning iga lonks vett oli ülimaitsev. Alguses jõime kraanivett aga mingi hetk hakkas Vasja pudelit täitma arstide laua juures olevast Saku Lätte tünnist. Iga kord kui toa uks avanes olid arstid valves kohe. Siis ma veel ei teadnud, et olin too päev ainuke sünnitaja ja tähtsaim prioriteet.

Palusin siis lõpuks et mind tuldaks alt kontrollima. Tundsin esimesi presse ja selline tunne et kohe kohe hakkan nr2 tegema. Ootasime siis naistearsti ja kui ta lõpuks tuli, oli juba täis avatus.

Pean veel mainima, et ärgates tol hommikul oli avatust vaid 4 cm- 1 cm rohkem kui eelneval õhtul.

Kõik venis....

2 päev

Ärkasime hommikul kella 6 paiku kui ämmaemand mind vaatama tuli. Tema vahetus lõppes kahe tunni pärast ning tahtis mind veel näha enne minekut. Siis tuli ka naistearst. Poole seitsmest siis pisteti pool tabletti keele alla ja saadeti sünnituseelsesse osakonda. Seal ootas mind taaskord üks uus ämmakas (see sama kes haigla tuuri tegi). Meile anti palat nr 13, kohe söögikoha kõrval. Pandi ka kanüül, et antibiootikume manustama hakata.

Vot see oli mul küljes 5 päeva.

Vasja sai lõpuks "päris" voodisse

Kuskil tund peale tabletti hakkasin tundma esimesi valusid. Need olid väga nõrgad ja pika aja tagant. Kuna palatis KTG masinat polnud, siis saadeti mind oma rihmadega igale poole mujale. Ja alati unustati mind siis sinna fucking tuppa. Poleks olnud hullu, kui mul oleks olnud võimalus kellegagi rääkida, aga 10-12 min asemel 20 minutit vahtisin ühte ja sama ajakirja, mis oli voodi kõrval.

Kuna ma selleni ei ulatunud, siis lugesin kaanel olevaid pealkirju- kordi ja kordi, vahtisin seina, siis masinat ja jälle ajakirja. Vahepeal tita liigutas niipalju, et masin ei lugenud miskit välja ja kui arst tagasi tuli, siis sättis taaskord ja ootasime veel. Ühe korra sai Vasja isegi minuga kaasa tulla ja tegi video ka sellest.

Õnneks filmis ta ainult masinal tuksumist ja mitte mind nägu punane peas valusid kannatamas.

Hommikul kui KTG-st jälle tagasi tulin, siis oli meie tuppa teise voodisse toodud üks noor naisterahvas- 36nd rase ja epilepsia hooga. Saatsin Vasja toast välja, sest rikub ju teise naise privaatsust. Kuid asja tegi hulluks see, et mingi hetk tuiskasid uksest sisse selle naise pool suguvõsa, kes absoluutselt ei hoolinud miskist. 2 meesterahvast( isa ja mees) ja ema muudkui mulisesid ja vaidlesid, samal hetkel kui mul juba korralikud emaka kokkutõmbed olid. No mina seal valutasin ja uudishimust kuulasin, mis nemad siis räägivad seal.

Probleem tekkis ikkagi sellest, et nad ei austanud teiste haiglas olevate inimeste privaatsust, ning tõstsid ka häält arstide suhtes. Lõpuks suudeti tood naisterahvast nii palju veenda, et ta sunniks nad lahkuma. Mina käisin muudkui vetsu vahet lappe vahetamas ja kui lõpuks oli rahu ja vaikus, siis rikkus ära minu une see ,et kui see naine magama jäi, kajas kogu palatis kõrvu lukustav norskamine.

Ja nii ma siis läksin koridorisse Vasja juurde, et ta saaks mulle toeks olla. Tema magas koridoris pisikesel nahk kattega pingil, mis oli ülimalt ebamugav. Lõuna söömise ajal panin vahepeal lusika tagasi lauale, et tuhu ajal mitte suppi sülle valada endale. Vasja istus üle laua, vesistas. Me polnud kumbki korralikult söönud hommikust saadik. No ma siis jätsin lõpu talle. Ka talle toodi pärast suppi juurde. Tuhud käisid 4-11 minutilise vahega- hästi ebaühtlaselt. Tuhu pikkust sai mõõta vaid sekundites.

Nii me siis istusime seal, vaatasime liikuvaid arste ja mööda jalutavaid külalisi, kes olid tulnud sünnitusjärgsesse osakonda beebisid vaatama. Vasja käis vahepeal allkorrusel R-kioskis vett ostmas ja tõi miskit magusat (kamatahvli).  

Ämmakas käis ikka küsimas kuidas meil läheb ja lõpuks siis palus Vasjal hakata tuhude vahesid ja kestvusi mõõtma.

Möödus tunde, tukkusime mõlemad ja üritasime kuidagi mõnusalt olla. Ja järsku tuli ämmaemand, kes küsis kas me juba perepalatit ei taha, siis meil vähemalt koht kus paikselt olla. Vastus oli jaatav ja Vasja oli nõus kohe minema, et ära kõik maksta. Kolisime oma kodinatega siis sinna palati ja oh kui mõnus. Viskasime siis kohe siruli ja nautisime natike seda vaikset olemist. Käisin veel vahepeal KTG küljes ja taaskord unustati mind.

tuba nr 12

Mingist hetkest hakkasid tuhud tihedamini käima, ning saime sünnitustuppa. Selleks hetkeks oli ikka täitsa valus, ning seesama ämmaemand kes hommikul tuli, võttis mind jälle üle. Käidi kontrollimas avatust ning laupäeva õhtuks oli 3cm. Tervelt 7 veel minna ning vaadates seda mitte-progressi mis oli toimunud, kartsin et oh jumal kui pikaks see kõik siis venib. Kell oli juba päris palju, kui ämmaemand küsis et kas ma valuaigistit tahan…
Oh jumal aitäh et selline asi olemas on. Kuna anestesioloog oli operatsioonil ja uut välja kutsuda polnud võimalik tol hetkel, tehti mulle valuaigistav süst ning jäime arsti ootama. Suikusin mõnusasse unne vahepeal.

Oi, ma vist pissisin täis ennast...

1 päev

29.juuli algas nagu iga teine päev.
Hommikul üles, Vasja tööle ja mina lebotasin voodis. Oli reede ning esialgsete plaanide järgi sättisin oma päeva nii et lõunast käin Lihulas ning toon sõbrannale sünnipäevaks lilled ning šokolaadikarbi. Kuna laupäeval pidime hakkama kuuri ehitama, helistasin veel tagasitulles Vasjale et kas ostan talle poest kruve ka või on tal kodus miskit juba olemas.

Käisin veel apteegist läbi ning ostsin 2 karpi Renniet, sest seda kulus mul pea igapäevaselt üsnagi palju. Hirmsad asjad on need kõrvetised ikka. Tagasi tulles Lihulast kohe koju ei läinud. Käisin vanemate juures ning isegi ei mäleta enam mis seal tegin. Mäletan vaid, et mingil hetkel hakkas mul kiire sest šokolaad ju sulas autos. Viisin kingituse ära ning sõbranna veel naljatas, et täna oleks jube vahva kui tita kätte saaks- tema sünnipäevaks ju ikkagi. Naersin veel et onjah imelik tunne täna aga arvatavasti palavus hakkab natuke pahasti mõjuma ning lähen koju heidan pikali.

KTG 40+0

Tegin õhtuks söögi valmis ja jäin Vasjat ootama. Tema oli just lõpetanud söömise kui läks tualetti ning peale seda duši alla. Istun mina siis laua taga ja söön kui järsku tunnen ,et oh kurat kas kusin täis end just. See ei tulnud mulle erilise ohumärgina sest nagu ikka, on ka seda varem nüüd rasedana juhtunud. Tõusin püsti ja jälle, niriseb. Siis tabas mind kerge paanikahoog. Jooksin magamistuppa ja tõmbasin püksid maha. Jah, nirisebki mööda säärt alla. Haarasin kähku ettejuhtuva saunalina ja surusin jalge vahele. Kuidagi kooserdades läksin vetsu, ning samal ajal kui Vasja veel potil istus, võtsin wc paberit ning kontrollisin et mis värvi vesi tuleb. Läbipaistev. Ok. Vist hakkas miskit toimuma- terendas mul peas.

Kuna nädala alguses käisin veel Pärnus kontrollis ning KTG masina all, siis uue ämmaka sõnad muudkui keerlesid peas. Kui veed tulevad ja selged, siis ootad. Noo me siis ootasime. Istusin voodis, rätik jalgevahel, vaatasin Castle’t ning närisin sihvkasid. Kell muudkui tiksus, ning kui valud isegi märku ei andnud, saatsin sõnumi oma ämmakale.

To: Natalja

Fri, 29 Jul, 21:07

Subject: Tere. Hakkab vist viimaks midagi toimuma. Veed jooksevad poole kuuest saadik aga valusid veel pole ja veed selged- kergelt roosakad. Haiglasse vist pole enne mõtet minna kui valud. Anni

Mõni minut hiljem juba tuli sõnum vastu.

From: Natalja

Tere. Tore uudis. Mõnel valud ei hakkagi. Sa ju tegelikult ei tea kuidas laps ennast tunneb. Ma soovitan ikkagi hakata haigla poole liikuma. Ilusat sünnitust sulle.

Vot nüüd siis hakkas kiire meil. Haigla kott oli koos mul juba 2 nädalat ning ka turvatooli juba tõstsime autosse. Viskasime kotti veel mõne asja (telefonilaadja ja dokumendid) ning asusime teele. Kiiret ju tegelikult polnud- kuid juba õuest ära sõites tegin natuke kurja häält Vasja suhtes. Panin endal turvavööd kinni kui veepahvakas tuli ning ma liikumatult istusma jäin. Vasja küsis: “Mis juhtus?” Ma vastu kohe automaatselt: “et sõida nüüd!” Kui Vatlamäelt üles keerasime, siis surus Vasja ikka gaasi ka natuke rohkem, mille peale ma pahandasin kohe et ega meil nii kiire ka ei ole. Ta vist solvus ka natuke, sest terve tee enamus ajast oli ta ikkagi vait.

Vett jooksis terve tee linna. Käterätt jalge vahel nüüd juba ei imenud midagi enda sisse enam. Ning kui haigla juurde jõudes autost välja astusin siis hakkas üha enam vett jooksma. Surusin jalad risti ja ega olgem ausad sellest miskit kasu polnud. Nüüdseks oli auto iste märg- rääkimata mu riietest. EMOsse sisse kõndides, vist nõjatusin Vasjale, sest isegi ilma valudeta, kõndida oli ikka ilgelt imelik. Sees jäin kohe vaatama, et valvelaua taga pole kedagi. Nüüdseks oli kell juba kuskil 22 ringis, ning siis ma seal seisin, jalad ristis, vaatasin pinkidel istuvaid inimesi. Ja nii ma ootasin, tatsates ühelt jalalt teisele, vaadates iga sekundi tagant kella, et pagan, kas keegi üldse tuleb. Lõppude lõpuks siis ilmus ikkagi keegi kohale. ID kaart näppus viskasin selle luugist sisse ja ütlesin, hakkan varsti sünnitama. Endal ju vaid veed jooksid kuid ärevus oli suur ning kui oli sisse trükkinud seal värki, kutsus mind kaasa.

Ma ei tea kui loll ma ikka olin, aga terve aeg mõtlesin et pean ju visiiditasu ka maksma. Jessus, mis aju.

Sõitsime üles liftiga, küsis veel mu käest et kas saan ikka ise kõndida, korrutasin et ikka, ikka. Neljandale korrusele pole eriti pikk tee aga suutsime veel selle preiliga jutustada.

Üleval kutsuti kohe valve ämmaemand ning kui ma haiglatuuril käisin, siis teadsin põhimõtteliselt, kuhu ruumi lähen, kust saab kuhu ja kuidas. Pandi külge kohe KTG ja vaadati avatust. Polnudki midagi- kui surus natuke, siis ikka oli miskit. Tegi veel pulgaga testi et kas ikka pole piss. Ei olnud. Täitsime paberid ja anti mulle lipik ümber käe, et ikka oma nime ära ei unustaks.

Asjad panime ooteruumis- läbivaatusruumis kappi ja saime sünnitustuppa nr 3. Vasjat tagasi koju ei saadetud sest olime liiga kaugelt ja kell ka juba palju. Mina sain selga omale selle hullult avara kitli ja ronisin voodisse. Vasjale toodi linad ja padi ning tema veetis oma esimese öö kotttoolides magades. Tal on isegi pilt oma pesast tol öösel, ning loll oli et selle oma poiste messengeri chati pani, sest peale seda hakkas öösel juba sõnumi pommimisi tulema.

See väike murumuna oli valmis sündima

Tol ööl oli raske magama jääda. Käisin iga natukese aja tagant vetsus, istusin telefoniga netis ning kuulasime kuidas kõrval tubades uutati-aatati. Kui alguses arvasime et kellegil sündisid kaksikud, siis hiljem ämmakas ütles, et üks alustas ja teine naine järgmises toas samuti “poegis”. Sõna otseses mõttes ikka lõugas hästi. Tol ööl mind rohkem kontollima ei tuldud. Öeldi vaid, et kui miskit toimuma hakkab, siis äkki Vasja läheb kutsuma.

Vot, ja ma ei mäleta et ma olekski tol ööl maganud, aga väsinud ma ka polnud järgmisel päeval.

Vasja pesa

Me tahame...

Kaua tehtud kaunikene- möödus vaid 2 aastat meie soovist saada lapsi. Suur põhjus miks ma ei jäänud kohe rasedaks on ikkagi seotud minu tööga. Olen keevitaja, suur masina operaator ning minu igapäevane töö on tõsta raskeid asju.

Olen 26 aastane, ühe lapse ema ja naine kõige armastavale mehele. Me ei ole abielus, kuid side on püsiv ning tugev.

Panen esimeste postitustena kirja kohe plika sünniloo, sest hoolimata sellest et möödas on vaid 2 kuud, hakkavad vähem tähelepanu väärsed detailid ununema.

Isegi kui keegi võõras seda blogi ei loe, on siin kirjas kõik mulle meenutamiseks ning Karolinile tulevikus lugemiseks.

03.08.2016- Karolin 3-päevane